Hapnikravi

kok4 - taevasKui hingamine on krooniliselt häiritud, häirub veres gaaside tavapärane tasakaal. Kroonilisele obstruktiivsele kopsuhaigusele on iseloomulik, et hapniku tase muutub madalaks ning süsihappegaasi tase tõuseb üle lubatud piiri.

Kroonilise hapnikuvaeguse all kannatavad KOK-i haige organismis eelkõige aktiivse ainevahetusega elundid, nagu aju, süda ja neerud. Krooniline hapnikuvaegus (hüpokseemia) põhjustab kehas rea muutusi, mille tulemusel kurnatakse ajapikku välja süda ning halveneb vereringe. Üldine seisund muutub tõsiseks hoolimata efektiivsete ja kaasaegsete südame- ja kopsuravimite kasutamisest.

Kuna haigusest tabatud kopsud ei suuda eraldada õhust piisavalt hapnikku, tuleb ravi otstarbel suurendada sissehingatavas õhus hapniku kontsentratsiooni. Hingamispuudulikkusega haigete raviks kasutatakse arenenud maades juba aastakümneid pikaajalist kodust hapnikravi. Hapnikravi parandab KOK-i diagnoosiga inimeste elukvaliteeti, närvisüsteemi olukorda ja vaimset seisundit. Lisaks on teada, et hapnikravi pikendab KOK-i puhul eluiga mitmete aastate võrra.

Pikaajalise koduse hapnikravi vajadust ja võimalust hindab kopsuarst koostöös hapnikravi spetsialistiga Põhja-Eesti Regionaalhaiglas ja Tartu Maarjamõisa Kliinikumis. Hapnikravi määramiseks on välja töötatud spetsiaalsed näidustused, millele haige peab vastama. Hapnikravi testimine ja määramine toimub alati haiglaosakonnas viibides. Peale haiguse raskuse on määrav ka, et patsient ei tohi suitsetada. Lisaks hinnatakse tema motivatsiooni järgida täpselt raviplaani ja teisi ettekirjutusi ja patsiendi (ja tema omaste) suutlikkust toime tulla hapnikraviks vajaliku tehnilise aparatuuri käsitsemisega ning ohutustehnika järgimisega.

Koduse hapnikravi korraldamisel on võimalus valida kolme tehniliselt erineva süsteemi vahel:
  1. suruhapnik (balloonides)
  2. hapnikukontsentraator
  3. vedelhapnik

Suruhapnik oli alles hiljuti kõige levinum hapnikravi moodus ja sobib hästi piirkondadesse, kus on arenenud teenindussüsteem. See süsteem nõuab aga pidevat hoolt ja tööd, sest balloone peab järjest vahetama. Praegusel ajal on suund rohkem hapnikukontsentraatoritele. Hapnikukontsentraatoritega on vähem vaeva, nad on patsiendile mugavad ning võrreldes balloongaasiga pikema aja vältel ka odavamad, kuid nõuavad alguses suurt rahakulutust, sest kontsentraator tuleb osta. Vedelhapniku eeliseks on seadmete kaasaskantavus, mis annab patsiendile suurema liikumisvabaduse. Paraku on aparatuur ja selle kasutamine väga kallis, mistõttu rakendatakse seda meetodit vähe isegi jõukates riikides. Pikaajalise hapnikravi korral manustatakse hapnikku tavaliselt ninakanüüliga (peen plastmassist toru, mille harunenud ots on suunatud ninasõõrmetesse), harvem ja ennekõike raskematel haigusjuhtudel kasutatakse hapnikumaski või muid vahendeid.

Eestis saab pikaajalist kodust hapnikravi juba üle 160 haige. Rahvusvaheline kogemus on, et osal haigetest täheldatakse peale pikemaajalist hapnikravi seisundi paranemist sedavõrd, et nad võivad loobuda hapnikravist.